hungghiepx
New member
Mul on üks imelik harjumus. Kui ma ei suuda magama jääda, siis ma hakkan mõtlema, mida ma teeksin, kui mul oleks üks miljon eurot. Mitte et ma selleni kunagi jõuaks – ma töötan Tallinna kesklinnas ühes väikeses trükikojas, palganumber on selline, et üüri ja toiduga saab otsad kokku, aga luksusest ei maksa unistada. Aga need mõttemängud on lõbusad. Maja Hispaanias. Auto, mis ei ole 15 aastat vana. Sellised asjad.
Ühel teisipäeva õhtul ei suutnud ma jälle uinuda. Kell oli peaaegu üksteist. Kõrvaltoas magas mu naine, diivanil norskas meie koer. Istusin köögis, jõin külma teed ja kerisin telefonis mõttetuid uudiseid. Ja siis tuli see mõte.
“Proovi midagi, mis ei vaja miljonit.”
Olin paar päeva varem kuulnud ühelt kliendilt, et tema käis vahepealsel ajal virtuaalsetes kasiinodes. Mitte et ma oleksin hasartmängur – ma isegi lotot ei osta, sest see tundub liiga lootusetu. Aga tol õhtul oli kell palju ja mu ajud hakkasid tuimaks muutuma.
Avasin brauseri. Leidsin koha, mis tundus usaldusväärne. Trükkisin sisse: Vavada ligipääs – ja korraga oli tunne, nagu seisaksin mõne teise maailma lävel. Mitte et ma oleksin seal varem käinud. Aga see tundus kuidagi sõbralik. Mitte selline ülimalt hiilgav, mitte ka mingi kahtlane keldrikasiino.
Registreerimine võttis kaks minutit. Kontrollisin üle, et mul on pangakaart kõrval. Määrasin endale piiri – kakskümmend eurot. Mitte sentigi rohkem. Kui kaotan, siis kaotan. Raha oli juba niikuinii mõttetu, sest selle eest ma oleksin võinud osta kaks pitsat ja ühe filmi, mitte midagi elumuutvat.
Mängima hakkasin millegi lihtsaga. Mõned kettad, mõned tuled. Natuke aega läks, et aru saada, kus on nupp “keera”. Olin kohutavalt ebakindel. Iga kord kui raha vähenes, kehitasin õlgu. “Pole hullu,” mõtlesin. “See on meelelahutus. Inimesed maksavad rohkem kinopiletite eest.”
Aga siis juhtus midagi kummalist.
Olin panustanud vaid ühe euro. See polnud suur panus. Äkki ekraan muutus. Värvid, helid, mingid tegelased hüppasid üleval. Boonusvoor. Ma ei saanud alguses arugi, mis toimub. Ma lihtsalt vaatasin, kuidas summad kasvasid. Eurost kümneni. Kümnest neljakümneni. Neljakümnest kahesajani.
Istusin püsti. Tass külma teed unustasin täielikult. Mu süda hakkas taguma nii kõvasti, et kartsin, et naine ärkab.
Viis minutit. See on täpselt nii pikk aeg kulus. Algusest lõpuni. Kõik toimus uskumatu kiirusega. Vavada ligipääs – mõtlesin seda lauset endamisi, nagu mingit loitsu. Koht, kuhu ma sattusin täiesti juhuslikult, andis mulle midagi, mida ma ei osanud oodata. Viissada eurot. Täpselt viissada.
Mu käed värisesid, kui ma vajutasin “väljamakse”. Kinnitasin tehingu. Kümme sekundit hiljem oli raha mu kontol.
Kas ma lõpetasin? Muidugi ma lõpetasin. Ma pole loll. See oligi minu plaan – üks õhtu, üks katse, üks väljakutse iseendale. Võitsin. Lõpetasin. Kustutasin ajaloo.
Järgmine hommik tundus kõik tavaline. Aga hommikukohv maitseb natuke paremini, kui tead, et su kontol on viissada eurot, mida eile veel polnud. Ma ei rääkinud sellest oma naisele. Mitte sellepärast, et oleksin häbenenud. Aga ma teadsin, et ta muretseks. Ta mõtleks, et hakkan iga õhtu proovima.
Ei hakka.
See oli ühekordne asi. Minu “mis siis kui” mõttemängu kõige toredam lõpp. Ma panin raha kõrvale uue külmiku jaoks. Meie oma oli juba ammu katki. Ja nüüd, iga kord kui ma avan ust ja võtan sealt külma õlut, mõtlen sellele teisipäeva õhtule.
Olen ma nüüd kasiinode fänn? Ei. Aga ma olen selle loo fänn. Ja ma olen tõestanud, et viis minutit võib muuta su tuju terveks kuuks. Vavada ligipääs – ma ei tea, kas ma kunagi seda otsingut kordan. Aga see, et ma tol õhtul seda tegin, oli täiesti juhuslik, täiesti seletamatu ja täiesti minu enda õnn.
Nüüd ma magan paremini. Mitte raha pärast. Aga selle pärast, et ma tean: vahel juhtub häid asju ka siis, kui sa neid ei oota.
Ühel teisipäeva õhtul ei suutnud ma jälle uinuda. Kell oli peaaegu üksteist. Kõrvaltoas magas mu naine, diivanil norskas meie koer. Istusin köögis, jõin külma teed ja kerisin telefonis mõttetuid uudiseid. Ja siis tuli see mõte.
“Proovi midagi, mis ei vaja miljonit.”
Olin paar päeva varem kuulnud ühelt kliendilt, et tema käis vahepealsel ajal virtuaalsetes kasiinodes. Mitte et ma oleksin hasartmängur – ma isegi lotot ei osta, sest see tundub liiga lootusetu. Aga tol õhtul oli kell palju ja mu ajud hakkasid tuimaks muutuma.
Avasin brauseri. Leidsin koha, mis tundus usaldusväärne. Trükkisin sisse: Vavada ligipääs – ja korraga oli tunne, nagu seisaksin mõne teise maailma lävel. Mitte et ma oleksin seal varem käinud. Aga see tundus kuidagi sõbralik. Mitte selline ülimalt hiilgav, mitte ka mingi kahtlane keldrikasiino.
Registreerimine võttis kaks minutit. Kontrollisin üle, et mul on pangakaart kõrval. Määrasin endale piiri – kakskümmend eurot. Mitte sentigi rohkem. Kui kaotan, siis kaotan. Raha oli juba niikuinii mõttetu, sest selle eest ma oleksin võinud osta kaks pitsat ja ühe filmi, mitte midagi elumuutvat.
Mängima hakkasin millegi lihtsaga. Mõned kettad, mõned tuled. Natuke aega läks, et aru saada, kus on nupp “keera”. Olin kohutavalt ebakindel. Iga kord kui raha vähenes, kehitasin õlgu. “Pole hullu,” mõtlesin. “See on meelelahutus. Inimesed maksavad rohkem kinopiletite eest.”
Aga siis juhtus midagi kummalist.
Olin panustanud vaid ühe euro. See polnud suur panus. Äkki ekraan muutus. Värvid, helid, mingid tegelased hüppasid üleval. Boonusvoor. Ma ei saanud alguses arugi, mis toimub. Ma lihtsalt vaatasin, kuidas summad kasvasid. Eurost kümneni. Kümnest neljakümneni. Neljakümnest kahesajani.
Istusin püsti. Tass külma teed unustasin täielikult. Mu süda hakkas taguma nii kõvasti, et kartsin, et naine ärkab.
Viis minutit. See on täpselt nii pikk aeg kulus. Algusest lõpuni. Kõik toimus uskumatu kiirusega. Vavada ligipääs – mõtlesin seda lauset endamisi, nagu mingit loitsu. Koht, kuhu ma sattusin täiesti juhuslikult, andis mulle midagi, mida ma ei osanud oodata. Viissada eurot. Täpselt viissada.
Mu käed värisesid, kui ma vajutasin “väljamakse”. Kinnitasin tehingu. Kümme sekundit hiljem oli raha mu kontol.
Kas ma lõpetasin? Muidugi ma lõpetasin. Ma pole loll. See oligi minu plaan – üks õhtu, üks katse, üks väljakutse iseendale. Võitsin. Lõpetasin. Kustutasin ajaloo.
Järgmine hommik tundus kõik tavaline. Aga hommikukohv maitseb natuke paremini, kui tead, et su kontol on viissada eurot, mida eile veel polnud. Ma ei rääkinud sellest oma naisele. Mitte sellepärast, et oleksin häbenenud. Aga ma teadsin, et ta muretseks. Ta mõtleks, et hakkan iga õhtu proovima.
Ei hakka.
See oli ühekordne asi. Minu “mis siis kui” mõttemängu kõige toredam lõpp. Ma panin raha kõrvale uue külmiku jaoks. Meie oma oli juba ammu katki. Ja nüüd, iga kord kui ma avan ust ja võtan sealt külma õlut, mõtlen sellele teisipäeva õhtule.
Olen ma nüüd kasiinode fänn? Ei. Aga ma olen selle loo fänn. Ja ma olen tõestanud, et viis minutit võib muuta su tuju terveks kuuks. Vavada ligipääs – ma ei tea, kas ma kunagi seda otsingut kordan. Aga see, et ma tol õhtul seda tegin, oli täiesti juhuslik, täiesti seletamatu ja täiesti minu enda õnn.
Nüüd ma magan paremini. Mitte raha pärast. Aga selle pärast, et ma tean: vahel juhtub häid asju ka siis, kui sa neid ei oota.
